20. Jaanuar 2014 – Mississippi jõel

Hei,

mõned uuendused siia jälle, et ikka teaksite, kus olen ja mis teen. Philadelphias käisime ära, aga olime seal plaanitust pisut kauem. Kehv ilm ilmselt väsitas ka meie laeva natuke ning oli palju asju, mis vajasid parandamist. Näiteks liftid oli rikkis ja selleks tuli meile saata Norrast tehnik, kes need ära parandaks. Ja loomulikult külastasid meid mitmed toredad seltskonnad, kes ikka proovisid igasugu vigu leida, et meie laev kinni pidada. See neil ei õnnestunud 🙂

Aga meil oli seal aega päris palju ning kõik said ka jala maa peale tõsta, poes käia, baare külastada jne.

Minagi ostsin endale seekord bestbuy-st natuke kraami, sest hinnad on siis tõesti odavamad, kui meil. Vähemalt nendel seadmetel, mis mulle huvi pakkusid.

Ja selles toredas baaris nimega “Red Sky” käsime jälle. Seekord koos Pauliga, kellega jõime seal mõne õlle ja proovisime kohalikke snäkke. Tegime väikse tiiru ka päris kesklinna, kus olid väga uhked ja kõrged hooned. Palju ringi siblimist, täpselt nagu filmides.

Järgmiseks sihtpunktiks oli New Orleans, kuhu sõitsime umbes 5 päeva. Eile hommikul jõudsime Mississippi jõele, mida mööda pidime veel 8 tundi sadamani sõitma. Kella 3 ajal olime turvaliselt kai ääres ning valmis kaupa maha laadima. See oli alles seiklus, pardale tuli umbes 30 tumedanahalist “stevedor”-i, kelle sarnaseid ma ammu näinud ei ole. Kui nüüd päris aus olla, siis isegi Aafrikas olid kõvasti ‘teravamad pliiatsid’. Lihtlabaste kastide välja tõstmine käis neile üle jõu, terasplaatidest ja torudest rääkimata. Mõned neist olid sellised poolmehhiklased või ma ei teagi millega segamini valatud. Sellised ehtsad ‘junkie’-d, keda võid näha sarjas Breaking Bad kristalli suitsetamas. Õnneks nad seda laeva pardal ei teinud. Küll aga sai tunda korralikku kanepihõngu, mida rastapatsidega mehed kõrvalalusel tarbisid.

Aga mingi ime läbi suudeti siiski kõik kaup maha laadida ning hommikul kell 10 saime juba sadamast välja sõita. Sellega seiklused muidugi ei piirdunud, paar miili sadamast eemal olid piirivalve kaatrid, FBI, CSI ja muud tüübid tiirutamas mööda jõge ja ümber ühe puistlasti laeva. Loots siis rääkis, et nimelt olla seal meeskond vanemtüüri maha löönud ja tema hingetu keha julmalt jõkke visanud. Täpseid detaile ma ei tea, aga loots rääkis, et see vanemtüür oli meeskonnale läinud kapteni korraldusel ütlema, et nad joomise juba ära lõpetaks. Julm mõelda, oled kõigest sõnumitooja ning järgmisel hetkel juba teispoolsuses. Üks perekond jääbki nüüd oma isa/abikaasat igavesti ootama. Ukraina meeskond olla seal laeval olnud.

Vahetame teemat, meie oleme nüüd teel Huostoni suunas. Homme jõuame juba sinna. Kaupa meil palju pole ja seetõttu oleme seal lühikest aega. Ma natuke küll kahtlen, aga kui peaks tekkima võimalus, siis ilmselt proovin NASA jaama külastada, kus pidi päris uhke muuseum olema. Ja äkki kohtab ka Texase korravalvureid …

“Huoston, we have a problem!”

(Ma armastan sind Janne, oled mulle kõige kallim ja iga päevaga läheb ainult raskemaks sinust eemal olemine. Aga enam ei ole palju jäänud ja saan koju tagasi.)


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga